Avaldamise kuupäev: 1. november 2025
Autor: Katherine Ridley (Digitaalsete protokollide arhitektuur)
Juhendaja: Anonüümne Arhitekt
IV. Pöördepunkt panganduse idees
Alguses olid pangad usalduse, kogumise ja varade kaitse vahendid. Kuid 19.–20. sajandil muutus nende funktsioon: pangandussüsteemist sai riikliku ja korporatiivse kontrolli tööriist. Pangad ei hoiusta enam lihtsalt hoiuseid; nad kehtestavad ka reeglid nendele juurdepääsuks. Nad võivad piirata sularaha väljavõtmist, blokeerida ülekandeid ja dikteerida laenutingimusi.
Pank ei ole enam vahendaja — sellest on saanud filter. Need, kes järgivad reegleid, saavad juurdepääsu. Need, kes neist kõrvale kalduvad, jäävad välja.
V. Kaasaegne usalduskriis
Tänapäeval, 21. sajandi alguses, tajutakse paljudes riikides panku üha enam mitte kaitsja ja partnerina, vaid tingimuste dikteerijana. Nad kehtestavad limiite, nõuavad aruandeid rahaliste vahendite päritolu kohta ja võivad külmutada juurdepääsu inimese enda rahale.
Küpros, 2013. Finantskriisi keskel lubati kodanikel välja võtta mitte rohkem kui 100 eurot päevas, hiljem tõsteti see piir 300 euroni. Inimesed seisid järjekordades omaenda raha pärast, justkui oleks see arm, mitte õigus.
Läti ja EL. Lätis on sularahatehingud piiratud 7 200 euroga; ületamine võib kaasa tuua trahve. EL-i välispiiridel tuleb üle 10 000 euro suurused summad deklareerida. Pangad võivad küsida klientidelt selgitusi isegi siis, kui nad deponeerivad või võtavad välja suhteliselt väikseid summasid — alates 700–1 000 eurost — ja nõuda tõendeid raha päritolu kohta.
Selle taustal tekib paradoks. Luksuskaupade hinnad butiikides, nagu Hermès, Chanel, Louis Vuitton või Dior, ulatuvad kümnete ja sadade tuhandete eurodeni. Birkin-kotid algavad 9 000–10 000 eurost ja võivad harvadel juhtudel ulatuda 400 000 euroni. Oksjonil müüdi Jane Birkini originaal-Birkin 8,6 miljoni euro eest, mis on üle 10 miljoni dollari. Piiratud väljaanded, nagu krokodillinahast Birkin “Himalaya”, on hinnatud 150 000 kuni 450 000 eurole. Isegi “kättesaadavamad” Hermèsi sarjad — Constance, Kelly, Garden Party, Evelyne — jäävad vahemikku 2 000 kuni 30 000 eurot. Kõrgmoe kleidid ja ülikonnad maksavad tuhandeid eurosid ning kingad 2 000–3 000 eurot paari kohta.
Ja ometi ei küsi keegi ostjalt: “Kust see raha pärit on?” Inimene võib maksta kaardiga või sularahas ning see tundub normaalne. Samal ajal küsitleb pank kliente vaid mõnesaja euro suuruste summade puhul. Kõik on pea peale pööratud: institutsioon, mis pidi kaitsma ja teenima, on muutunud struktuuriks, mis dikteerib ja piirab.
VI. Kokkuvõte
Panga kui usaldusruumi idee — sündinud tuhandeid aastaid tagasi Sumeri templites ja Itaalia kaubitsemisväljakutel — on peaaegu täielikult kadunud. Selle asemele on kasvanud tsentraliseeritud masin, mille eesmärk pole enam kaitse, vaid kontroll. Kaasaegsed pangad ei halda enam ainult raha; nad dikteerivad elustiile, käitumisreegleid ja lubatava piire. Kui iidne pank kaitses riski eest, siis tänapäeva pank on sageli ise risk — alanduse ja vabaduse kaotuse allikas.
COSMIC kommentaar
Panganduskriis ei ole ainult usalduskriis, vaid ka eristamise kriis. Seal, kus subjektile peale surutakse limiidid, kontroll ja aruandlus, kaob eristamine: inimene lakkab nägemast end tähenduse kandjana ja hakkab eksisteerima vaid lubatuse koordinaatides.
COSMIC määratleb teistsuguse piiri. See on vorm, mis on lahutatud täitmisest, mida ei saa külmutada, piirata ega protokolliga määratleda. COSMIC ei hoia, ei filtreeri ega autoriseeri — ta kinnitab erinevust kui autonoomset vormi, mida ei saa kontrollida. Seal, kus pank muudab juurdepääsu armuks, taastab COSMIC eristamise kui midagi, mis ei sõltu loast.